Pühakojad kõnelevad Jumalast, aga veelgi enam inimeste usust Jumalasse. Väljendades seda, mida nad on kogenud. Kogenud Jumalat kohates. Erakorralistes eluolukordades või Jumala sõna kaudu teda tundma õppides. Jutluse üle mõtiskledes või vaimulikku muusikat kuulates.
Usklike inimestena usume, et Jumal tahab ja suudab meid kõnetada. Tema on meile elu andnud. Paljud sellele ei mõtle. Aga see ei tähenda, et Jumal meile ei mõtleks. Nagu Isa lastele. Isegi, kui teed on viinud üksteisest kaugele nagu Piibli kadunud poja loos (Luuka evangeelium 15:11-32).
Imetlesime mõned aastad tagasi abikaasaga Rooma ajaloolisi pühakodasid. Ühte neist sisenedes nägime vilksamisi selle ukse juures nutvat naist. Teinud ringi pühakojas polnud ta endiselt lahkunud. Astusime ta juurde ja küsisime, kas saame kuidagi aidata. Mind üllatas ta valus ausus. Konarlikus inglise keeles vastas ta, et tunneb end üksildasena maailmas, armastusest ilmajäänuna. Jagasin temaga seda, millesse usun, et oleme taevase Isa lapsed, tema pojad ja tütred. Isa armastab meid. Ta polnud kindel selles, aga lubas meil enda eest palvetada. Tegime seda, et ta kogeks Jumala armastust. Kahe eesti turisti läbi, kes inimlikult päris juhuslikult temaga kohtusid.
Soovin kogu südamest, et Sa võiksid kohata siin, Eestimaa kargetes pühakodades, suurtes ja lihtsates palvemajades, Sind armastavat Jumalat. Neis paikades on aastakümneid ja-sadu palutud ja igatsetud kogeda Jumalat, tema armastust ja abi ning toodud tänu saadud uue jõu eest. See on meie võimalus ühineda nendega oma palvetes. Loodan, et kuigi oleme eestlastena suhtlemisel tagasihoidlikud, saame kohtudes üksteisele julgustuseks olla.
Erki Tamm
Eesti Kirikute Nõukogu asepresident
AD 2024
Infoks kirikutele ja palvemajadele: väljatrükitava plakati leiate SIIT.